MEIE PÄIKESE SÜND

Tagantjärele tahaks siis kirjutada, kuidas meie pisike päike siia ilma tuli.Kui ma 27.okt , see oli siis esmaspäevane päev õhtul telekat vaatasin, ei uskunud ma, et mõne tunni pärast saan ma esimese märgi sellest, et just täna saan ma emaks.Valud algasid kell 4 hommikul, käisin nagu tavaliselt vetsus , kuid voodisse tagasi jõudes tundsin mingit imelikku valu. Mõtlesin, et mis siin ikka ju keha siis valmistub tähtsaks sündmuseks ette ning üritasin uuesti magama jääda.Valu kordus mõne minuti pärast ning siis sain aru, et võibolla tuleks kontrollida vahesid.Vaatasin kell ja vahed olid circa 10 min. Tund aega ootasin ja siis läksin dussi alla, kuna mõtlesin , et äkki on libakad.Nico sai ka aru, et midagi on teoksil, kuna ma aga ei tahtnud teda ennem ülesse ajada, kuni asi kindel on, siis ootasin. Pärast dussi valud ei mõõdunud vaid kordusid samade vahedega.Mingi kell 7 äratasin Nico ülesse ja tööle ta sel päeval ei läinud, valutasin kodus kuni kella 12- ni ning siis läksid vahed juba väiksemaks ja kui nad oli 5 min siis läksime, võtsin kaasa vaid kõige vajalikumad asjad ning minek. Kui ma haigla vatuvõtu tuppa läksin siis ei vaadanud keegi mind pilguga nagu see oleks tulnud sünnitama, kõht ju oli võike ja ju nad mõtlesid, et aega veel on.Registreerisin end ära ja jäin pikali arsti ootama, kes siis lõpuks pärast 45 min ootamist tuli, selle aja sees olid valud juba iga 3 min tagant ja väga valusad juba.Arst kamandas mind pukki, et kontrollida avatust ning just sel hetkel kui hakaksin lauale ronima tulid veed ära, ise ma aru ei saanudki, kuid püksid olid märjad ning arst mainis siis, et jah 5 sm avatust ja omal jalal mind enam sealt ära ei saadetud,vaid kamandati ratastooli.Pärast vette puhkemist läksid valud tunduvalt jubedamaks, kuid õigesti hingates suutsin nad rahulikult ära kannatada. Nico oli läinud koju asju tooma ja autot ära viima, vaeseke jooksis ligi 2 km kahe kotiga maha, helistasin veel talle, et mind viiakse ülesse sünnitusosakonda, et tule sinna. isabel oli väljas ja käskisin tal Nicot ootama jääda.Viidigi mind siis kohe sünnitustuppa ja seal vahetasin ma riided, panin öösärgi selga ja sussid jalga ning käisin vetsus ära. Paari minuti pärast tormas sisse Nico, tal oli roheline kittel seljas ja müts peas, vaeseke oli päris läbi omadega.Minul läksid valud järjest tugevamaks ning juba kontrollides oli 7 cm avatust.Arst vaatas lapse asendit ja ütles, et laps peab veel alla poole langema ning ütles, et oleks parem kui ma oleksin üõsti, nii aitab gravitatsioon lapsel alla poole vajuda.Nico masseeris mu selga ja mina õõtsutasin puusi iga kord kui järgmine valuhoog tuli. Kõik see käis väga väga kiiresti, ja mõne minuti pärast karjusin ma juba õele, et tahan pressida ning algul ütles, et ärge pressige, aga kui ta nägi et ma ei naljatanud, siis kutsus arsti ja kui läbivaatamise käigus selgus , et on täisavatus, siis tõimetasid äkitselt kõik minu ümber ja arstid panid end valmis. Mina mäletan vaid seda, et tegin koledat karuhäält ja algul üritas ämmakas mind maha rahustada ja ütles, et suuna oma jõud vaid ühele asjale. Üritasin kõigest jõust pressida ja neid presse tuli ikka omajägu , enne kui ämmakas lausus, et nüüd viimane press ja siis tuleb pea, ja veel 2 pressi ja tõpselt kell 16.11 oligi meie päiksekiir siia ilma tulnud, oma emme ja issi röömuks.Kaalus 3570 ja oli 49,5 cm pikk. Thomas tegi kohe sellist kisa, et Apgari hindeks saime 9/10, tubli ja terve roosa laps, arst pani ta kohe minu kõhule ja seda hetke ei unusta ma iial, kui ta esimest korda oma silmad avas ja mulle otsa vaatas! " Tere tulemast maailma, Kallis"! Nii me vaatasime üksteist mitu minutit ja ootasime kuni nabanöör lõpetaks pulseerimise. Nico nuttis õnnest ja arst palus tal istuda, kuna tal läksid jalad nõrgaks emotsioonist.Peale sünnitust saime tibuga puhata koos olla ja alles pärast 1 h viidi ta pesema ja sai ka oma esimese süsti.Vanaema Alice ja vanaisa Giovanni ning tõdi Isabel, kõik ootasid väljas ja olid kõik üliõnnelikud, kui Thomast esimest korda nägid.Mina helistasin emale ja nutsin suurest õnnest. Kõik läks ilusti ja esimesel ööl me puhkasime mõlemad, Thomas sõimes ja mina oma palatis. Ma ei usunud ise ka , et olin nii suure asjaga hakkama saanud, see oli nagu unes. 12 h koos valudega ja olingi emme. Super!