Täna oleme 3-kuused ja 2 nädalased.

Meile meeldib juba asju haarata, mitte veel täitsa üksi, aga emme ja issi abiga küll.Mul on kolm vahvat kõristit, mida ma siis vaheldumisi kätte võtan ja suhu topin.Ila jookseb meil ka ojadena ning rusikad peavad pidevalt suus olema, ainsaks abimeheks on lutt,mis päästab natukenegi riideid, muidu ikka peab emme neid 3x päevas vahetama.Kõhuli meile eriti olla ei meeldi, emme küll paneb mind iga päev igasuguste nippidega kõhuli aga ega me kaua nii olla ei taha.Küll jõuab!Naerame me küll mitme mehe eest, eriti ajab meid naerma see kui emme puukse välja üritab saada ja Thomase jalgu upitab, see on nii naljakas.Õhtul kui me kõik koos magama lähme siis tavaliselt Thomasel algab jututund, siis on vaja juttu rääkida mesilase ja teoga ning jutustada kilpkonnale päevatoimetustest.Vaene issi tahab ju magada, aga Thomas peab oma jutud ära rääkima ja emme siis üritab teda vaigistada ja vahelduva eduga lutti sugu panna.Aga ka see ajab meid hirmsasti naerma, kui emme nii võimleb.Ühesõnaga oleme me üks naerupall ja unekott, magamine on nr.1. Ka ei meeldi Thomasel kaua üksi olla, nii kui emme rindejoonelt kaob peab põrgukisa tegema ja oma õigusi taga nõudma ja mängida on ka ikka toredam kahekesi.Igemed sügelevad meil ikka väga, sest siis kui emme sõrmega iget masseerib on lapsel hea olla, kes teab kaugel see hammastelõikumise aegki enam on.Täpselt kolme kuuselt tegi Thomas emmele ja issile üllatuse ja magas esimest korda terve öö, emme ärkas vahepeal ülesse ja mõtles, et midagi on teisiti, ja nii teeme me nüüd pea koguaeg, vahel juhtub, et öösel ikka tuleb tiss meelde ja siis tuleb seda ka näidata, kuid üldiselt saame kõik rahus tudida.Kakame me ikka nii suure kaarega, et suurem osa kakast on selja taga body peal ja mähkme sisse jääb miinimum, aga ka nii võib ju.Täna on väljas nii kõva tuul, et isegi kõrvad lendavad peast ära, täna me õue ei lähe, eile samas magasime ilusti 3h rõdul ja ei teinud piuksugi.Tänase seisuga kaalume me 6650g ja oleme 64 cm pikad.2 nädalat tagasi sain oma esimese vaktsiini ja kõik mõõdus rahulikult, kui välja arvata väike palavik ja mõni nutuhoog, aga see kõik käib suureks saamise juurde.Kalli tädidele ja pai vanaemale ja vanaisale.

...Enne, kui sain emaks

Enne, kui sain emaks, tegin ja sõin sooja toitu.Mul olid ilma plekkideta riided.Mul oli vaikseid telefonivestlusi.Enne, kui sain emaks,magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.Enne, kui sain emaks,koristasin iga päev.Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.Enne, kui sain emaks,ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.Enne, kui sain emaks,ei olnud minu peale kunagi oksendatud,kakatud,sülitatud,hammustatud,pissitudega näpistatud väikeste sõrmedega.Enne, kui sain emaks,oli mul täiuslik enesevalitsemine- mõtete ja keha kontroll.Magasin kogu öö.Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.Enne, kui sain emaks,ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.Ei olnud kunagi tundnud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.Enne, kui sain emaks,ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.Enne, kui sain emaks,ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.Ei olnud kunagi tundnud seda soojust, rõõmu, armastust, südamevalu, imetlust

Kõik mida tahan öelda oma kõige kallimale emale!

Kõik mida tahan öelda oma kõige kallimale emale!
Kui mind mõni mure vaevab, sa mind hellalt lohutad. Poole sellest raskest murest enda kanda võtad sa. Kui mu nägu särab rõõmust, sinu juurde tõttan ma.
Kahekesi seda rõõmu peame meie jagama.
Aitäh, et sa ei kaotanud lootust, kui ma olin olnud eriti vastik. Olid ainus, kes seda ei teinud.
Ma tean, et kui ma ilmuksin keset ööd su uksele, läbimärg, tühjaks nutetud ja kõik mu varandus kiiruga kottidesse topitud, ütleksid sa lihtsalt:
"Kullake, võta need märjad riided ära ja viska mu paks hommikumantel selga."
Loodetavasti nii ei juhtu. Aga see on tore teadmine.
Ema armastus on veendumus, et kõik ta pardipojad on tegelikult luiged. Ja see on ka ainus viis neid pardipoegi seda uskuma panna.
Mulle meeldib, kui sa oled koos minuga rõõmus, kui mul on miski õnnestunud või lihtsalt vedanud. Ja veel rohkem meeldib
mulle see, kui sa arvad, et ma olen vahva isegi siis, kui olen millegagi tõsiselt mööda pannud.
Aitäh, et sa minuga teiste ees ei kurjustanud. Et sain oma sauna alati koduseinte vahel.
Aitäh, et sa ei puhkenud nutma alati, kui olin mingi suuremat sorti rumalusega hakkama saanud.
Aitäh, et riidlesid ja tegid mulle hoolikalt valitud sõnadega selgeks, kui tobe ma olin olnud.
Ja siis lõpetasid kurjustamise ja arutasid kainelt, mis selle asja parandamiseks veel annab teha.
Inseneril on midagi ühist naabermaade inseneridega, emal pooltega maailma inimestest.
Emad teavad täpselt, mis on elu. Mitte kunst. Mitte kirjandus. Mitte teadus. Need kõik on huvitavad asjad.
Aga sügavamalt võttes on elu ikkagi lastes, inimestes.
Emadest saaksid head poliitikud.
Emmed on see nöör, mis hoiab kogu maailma laiali vajumast. Juba mu sündimise päevast alates oled mulle
sisendanud, et ma olen mina ise ning mitte sinu ja isa pikendus - et ma pole ilmale tulnud mitte üksnes teie silmarõõmuks.
Armas ema, aitäh, et andsite mulle võimaluse end armastada. Aitäh, et oled huvi tundnud - kuid mitte nuhkinud. Et oled armastanud - kuid mitte
mind armastusse uputanud. Et oled pununud mulle pesa - kuid lasknud mul vabalt lennata.
Aitäh, et oled avanud mulle uksi - kuid mitte mind neist sisse lükanud.
Emad annavad meile elu. Hoiavad meid, kuni me maailma jõuame. Õpetavad meid kuduma elu kirevat vaipa ja näitavad meile selle keerulisi mustreid.
Aga head emad - sinusugused - usaldavad peagi järje meie kätte :"Siin see maailm on, kallis. Vali ise endale sobivad värvid ja loo uued mustrid. See on sinu elu."
Head emad annavad lastele värvid ja pintslid ja lõuendi, kuid lasevad pildi endal maalida.
Ainult ema oskab kallistusi posti teel saata.Ainult ema oskab teha jooksvaid parandusi jooksu pealt. Ainult ema oskab liita grupi iseseisvaid isiksusi perekonnaks.
Ainult ema oskab tahta näha maailma lapse silme läbi. Emad on alati kõigeks valmis. Ainult emad räägivad tõtt ka siis, kui see on valus.
Ema saab aru, kui sa teeskled. Ainult emade mälu on lõputu. Kui tegu on heade asjadega. Ema on see, kes hüüab sulle järele ja lehvitab asjadega,
mis sa unustasid.
Aitäh, et oled mulle kogu eluks kaasa andnud laule ja luuletusi. Et näitasid mulle loojuva päikese nõiduslikku kuma.
Et kõndisid minuga läbi paduvihmamüüri. Et jalutasid koos minuga mööda talvist mereranda. Aitäh, et lubasid tuua koju ilusaid kivikesi, merekarpe ja murdunud
puuoksi. Aitäh, et andsid ulualust mu lemmikloomadele. Aitäh, et õpetasid mõistma elamise võlu. Aitäh, et ütlesid:" Püüa kõigest väest. Ära
pelga tööd. Aga kui midagi tõepoolest välja ei tule, tegele millegi muuga." Säästsid mind hulgast südamevalust. Aitäh, et sa kunagi ei öelnud:" Mis ma
ütlesin!" Või vähemalt mitte liiga sageli. Aitäh, et oled alati olnud olemas. Mitte pealetükkivalt. Mitte nõudlikult. Lihtsalt olemas.
Igal ajal, et anda nõu köha, õigekirja, heade raamatute, plekkide, Mozarti, sõprade kinkide, raamatukogu kasutamise, ristsõnade asjus. Alati.
Valmis otsekohe tulema, kui vaja. Keegi, kelle najal nutta. Kellele rääkida uudiseid. Kellega koos naerda. Kelle armastus ei lõpe. Ükskõik, mida ma ka ei teeks.
Ema kuuleb alati, kui sa tasakesi nutta tihud. Kui kurvastus võtab võimust, helista koju. Armastus on hea, aga vahetevahel vajame me ka vaikset kööginurka,
tassikest kohvi ja oma ema. Ema oskab ka telefoni teel su pisarad kuivatada. Emal on võluainet, millega killud jälle kindlalt kokku panna. Mäletan kodu lõhna -
hõngu, mis on lastel ninas nagu ema lõhn koerakutsikatel. Ema armastus on jõud, mis paneb tavalise inimese tegema võitmatut. Ema armastus ei vaja puhkust
nagu mõnd teist sorti kirg. Armastaval emal pole sooja ega külma sellest, missugune sa välja näed. Tema jaoks oled sa ikka kõige - kõige ilusam
Ema armastus on kõige püsivam asi maailmas - kuid isegi see asi ei pea vastu absoluutselt kõigile. Ema armastus ei ole ühetasane nagu osava kondiitri marjakook.
See on iga kord isesugune - kord kipub keskelt servadest krõbedaks minema. Ema armastus on see, mis paneb teda last sakutama, kui see on just auto alla jäämisest
pääsenud. Ema armastus on nagu õhk. Nii enesestmõistetav, et me ei märkagi seda. Enne kui see ükskord otsa saab. Ema armastus on perekonna majakatuli.
Ema peab kestma ja ema peab kostma kõigele, mida küsid. Ema, kes toidab, ema, kes katab ja alati püsib... Kui oled saades ja võttes märganud väsinud ema,kui oled näinud ehk mõttes ja murest räsitud ema, siis on veel hästi! Siis pääsed aitama sõna ja teoga, siis pääsed aitama, olgu või paitama väikese peoga.
Mõtled ehk sellele: emad ei põe ju au- või kuulsusejanu. Ometi: emad vajavad vägagi laste tähelepanu!

NOSTALGIA :)

31 det.2008/1.jaanuar.2009Kui kell lõi 00.00 siis tuli vägisi pisar silma, teised naersid ja hõiskasid Head Uut aastat, mina nutsin,röömust! Ilus aasta oli! See jääb mulle terveks eluks meelde.Elu on ikka imelik, vahel läheb mööda mõni aasta, mida tagasi vaadates ei mäletagi, samas kui on aastaid, mida me unustada ei saa ega taha.tean , et see aasta tuleb huvitav, kuna Thomas ju areneb nii kiiresti ja iga kuu on midagi uut.

OLEME JUBA 2-KUUSED

Thomas on kahe kuune ja peaks ütlema, et ta on väga hea laps, magab palju ja nutab vaid siis kui teda miski vaevab.Kahe kuuselt kaalume 5750g ja oleme 59 cm pikad.Thomas oskab juba koogata ja vahel peame ikka pikad jutud maga, naerab ta ka juba päris palju ja vahel ikka häälekat. teinekord kohkub isegi ära kui kuuleb kuidas naerab, siis jääb korraks tõsiseks ja hakkab jälle jutustama.Silmavärv tundub, et on ikkagi pruun, heledam, mitte nagu issil ja iga päevaga läheb ta ikka rohkem issi moodi.Nico ise on selle üle muidugi väga õnnelik.Meile meeldib kohutavalt vannis käia ja seal me võikski kaua olla, välja nagu ei kibele. Pead tõstame me ka juba kenasti , vahel väsime ära siis tuleb jonn peale ja siis peab emme Thomast jälle selili panema, et natukene puhata.Palja pepuga meeldib meile ka olla, nii võiks kohe terve päeva olla.

ESIMESE KUU MURED JA RÕÕMUD

Siia kirjutaksin siis mõned andmed Thomase elukese kohta.4 nädalaselt avastasin , et thomasel on palavik ja kõik lõppes nii, et viisin ta haiglasse, kuna arvasin, et nii on kõige õigem nii pisikese puhul toimetada, seal tehti talle pissiproov ja vereproov ja tuli välja , et tal on kusejuhade põletik, ehk siis teisisõnu põiepõletik.Olime haiglas 9 päeva ja saime antibiootikumide kuuri. Mina viisin Thomasele piima ja olin terev päeva kuni õhtuni haiglas, Nico tuli õhtul pärast tööd ja siis kella 21 paikku läksime koju. Oli raske aga saime terveks ja ka esimese sünnipäeva veetsime haiglas.Thomas kaalus 1 kuuselt 4400 gPeale seda haiglatralli saime koju, kuid pidime jätkama antibiootikumi profülaktika mõttes kuni tsüstograafiani, õnneks 22 detsember, kui talle tehti see uuring siis tuli välja, et meie hirm on põhjendamata, sest poja on täiesti terve ja järelikult oli see põletik lihtsalt halb juhus.Kõik olid õnnelikud ja muud jõulukinki mulle polnudki vaja.23. det 2008. tuli minu ema ja õed meie külla , et siis koos jõulud veeta, läksime neile lennujaama koos Nico ja Thomasega vastu ja esimene hetk kui ma ema nägin, tuli nutt peale, tema ju nägi alles nüüd oma esimest lapselast. kallistasime ja kõik olid õnnelikud. Veetsime jõulud koos, 24. det pidasime maha oma jõulud, koos itaalia jõuluvanaga ja eesti traditsiooniliste jõulutoitudega ning 25. det olime Nico vanemate pool. Aeg läks kiiresti, kuid see nädal oli tore koos olla ja mul on hea meel, et Thomas õppis tundma ka oma teisi tädisid ja vanaema.Kalli kallis teile meie poolt!

MEIE PÄIKESE SÜND

Tagantjärele tahaks siis kirjutada, kuidas meie pisike päike siia ilma tuli.Kui ma 27.okt , see oli siis esmaspäevane päev õhtul telekat vaatasin, ei uskunud ma, et mõne tunni pärast saan ma esimese märgi sellest, et just täna saan ma emaks.Valud algasid kell 4 hommikul, käisin nagu tavaliselt vetsus , kuid voodisse tagasi jõudes tundsin mingit imelikku valu. Mõtlesin, et mis siin ikka ju keha siis valmistub tähtsaks sündmuseks ette ning üritasin uuesti magama jääda.Valu kordus mõne minuti pärast ning siis sain aru, et võibolla tuleks kontrollida vahesid.Vaatasin kell ja vahed olid circa 10 min. Tund aega ootasin ja siis läksin dussi alla, kuna mõtlesin , et äkki on libakad.Nico sai ka aru, et midagi on teoksil, kuna ma aga ei tahtnud teda ennem ülesse ajada, kuni asi kindel on, siis ootasin. Pärast dussi valud ei mõõdunud vaid kordusid samade vahedega.Mingi kell 7 äratasin Nico ülesse ja tööle ta sel päeval ei läinud, valutasin kodus kuni kella 12- ni ning siis läksid vahed juba väiksemaks ja kui nad oli 5 min siis läksime, võtsin kaasa vaid kõige vajalikumad asjad ning minek. Kui ma haigla vatuvõtu tuppa läksin siis ei vaadanud keegi mind pilguga nagu see oleks tulnud sünnitama, kõht ju oli võike ja ju nad mõtlesid, et aega veel on.Registreerisin end ära ja jäin pikali arsti ootama, kes siis lõpuks pärast 45 min ootamist tuli, selle aja sees olid valud juba iga 3 min tagant ja väga valusad juba.Arst kamandas mind pukki, et kontrollida avatust ning just sel hetkel kui hakaksin lauale ronima tulid veed ära, ise ma aru ei saanudki, kuid püksid olid märjad ning arst mainis siis, et jah 5 sm avatust ja omal jalal mind enam sealt ära ei saadetud,vaid kamandati ratastooli.Pärast vette puhkemist läksid valud tunduvalt jubedamaks, kuid õigesti hingates suutsin nad rahulikult ära kannatada. Nico oli läinud koju asju tooma ja autot ära viima, vaeseke jooksis ligi 2 km kahe kotiga maha, helistasin veel talle, et mind viiakse ülesse sünnitusosakonda, et tule sinna. isabel oli väljas ja käskisin tal Nicot ootama jääda.Viidigi mind siis kohe sünnitustuppa ja seal vahetasin ma riided, panin öösärgi selga ja sussid jalga ning käisin vetsus ära. Paari minuti pärast tormas sisse Nico, tal oli roheline kittel seljas ja müts peas, vaeseke oli päris läbi omadega.Minul läksid valud järjest tugevamaks ning juba kontrollides oli 7 cm avatust.Arst vaatas lapse asendit ja ütles, et laps peab veel alla poole langema ning ütles, et oleks parem kui ma oleksin üõsti, nii aitab gravitatsioon lapsel alla poole vajuda.Nico masseeris mu selga ja mina õõtsutasin puusi iga kord kui järgmine valuhoog tuli. Kõik see käis väga väga kiiresti, ja mõne minuti pärast karjusin ma juba õele, et tahan pressida ning algul ütles, et ärge pressige, aga kui ta nägi et ma ei naljatanud, siis kutsus arsti ja kui läbivaatamise käigus selgus , et on täisavatus, siis tõimetasid äkitselt kõik minu ümber ja arstid panid end valmis. Mina mäletan vaid seda, et tegin koledat karuhäält ja algul üritas ämmakas mind maha rahustada ja ütles, et suuna oma jõud vaid ühele asjale. Üritasin kõigest jõust pressida ja neid presse tuli ikka omajägu , enne kui ämmakas lausus, et nüüd viimane press ja siis tuleb pea, ja veel 2 pressi ja tõpselt kell 16.11 oligi meie päiksekiir siia ilma tulnud, oma emme ja issi röömuks.Kaalus 3570 ja oli 49,5 cm pikk. Thomas tegi kohe sellist kisa, et Apgari hindeks saime 9/10, tubli ja terve roosa laps, arst pani ta kohe minu kõhule ja seda hetke ei unusta ma iial, kui ta esimest korda oma silmad avas ja mulle otsa vaatas! " Tere tulemast maailma, Kallis"! Nii me vaatasime üksteist mitu minutit ja ootasime kuni nabanöör lõpetaks pulseerimise. Nico nuttis õnnest ja arst palus tal istuda, kuna tal läksid jalad nõrgaks emotsioonist.Peale sünnitust saime tibuga puhata koos olla ja alles pärast 1 h viidi ta pesema ja sai ka oma esimese süsti.Vanaema Alice ja vanaisa Giovanni ning tõdi Isabel, kõik ootasid väljas ja olid kõik üliõnnelikud, kui Thomast esimest korda nägid.Mina helistasin emale ja nutsin suurest õnnest. Kõik läks ilusti ja esimesel ööl me puhkasime mõlemad, Thomas sõimes ja mina oma palatis. Ma ei usunud ise ka , et olin nii suure asjaga hakkama saanud, see oli nagu unes. 12 h koos valudega ja olingi emme. Super!